E-kontorisse

Menüü

Jääme sel jaanipäeval ellu

20. juuni 2014

Koos suve ametliku alguse ja aasta valgemate öödega saabub peatselt eestlaste üks aasta kahest olulisemast pühast – jaanipäev. Mõnede jaoks tähendab see suvepuhkuse algust, paljudele aga lihtsalt võimalust paariks päevast linnast ära saada ja rihm lõdvaks lasta.
Caterina Lepvalts, ERGO kahjukäsitluse osakonna juhataja

Paraku toob see rõõmus ja pikalt oodatud sündmus alati kaasa hulganisti kurbi teateid. Kiirabi ja politsei jaoks on jaanipäev samasugune “pidupäev” kui aastavahetus: aastast aastasse kordub muster, kus autoroolis enda ja teiste eludega riskimine jääb kellelegi viimaseks sõiduks, ja enamasti on tegemist väga noorte inimestega, kel elu peaks alles ees olema.

Üks kurvemaid lugusid pärineb aastast 2010: “Jaanipäeva varahommikul kaotas Valgamaal Tõlliste vallas juhitavuse Volkswagen Caravelle, mis paiskus suurel kiirusel teelt välja, üle katuse ja vastu puud. Õnnetuses hukkusid 20-, 17- ja 16-aastane noormees. Juht ja veel kolm kaassõitjat viidi vigastustega haiglasse. Avarii põhjustanud 17-aastane juht oli alkoholijoobes ning tal puudus juhiluba.” (Kanal2). 

Tänavugi suvel on purjuspäi roolimine juba statistikasse jõudnud – möödunud nädalal käisid Saaremaal autoga üle katuse kolm hilisteismelist neiut, kõik alkoholi tarvitanud. Mis ajendab purjus inimest rooli istuma või joobes sõbra juhitud sõidukis oma eluga riskima, jääb sügavalt arusaamatuks. Kuid seda juhtub, igal suvel, aastast aastasse. Sellepärast peab sellest üha uuesti ja uuesti rääkima, ehk hakkab siis vähem juhtuma.

Jaaniliikluse turvaliseks muutmist ei saa ootama jääda ainult politseilt. Joobes peaga sõitmine ja kiiruse ületamine on praegugi keelatud ning iga potentsiaalset rikkujat kontrollida ei saa. Kokkuvõttes vastutab igaüks oma tegude eest ise. Kes aga peo käigus vastutusvõime kaotab, selle eest peavad hea seisma lähedased. Erinevalt politseist ei tule meie sõprade riskikäitumine meile üllatusena. Teame enamasti juba varasemast, kellel on kalduvus napsusena ülemeelikuks minna ja siis uljalt rooli kippuda. Sellepärast on meil võimalus ja kohustus teha kõik, et nende hoogu taltsutada. See võib olla ebamugav ja ka ebameeldiv, kuid pole inimelu eest kõrge hind.

Joobest ülemeelikuks muutunud autojuht ei ole ohuks mitte ainult endale ja oma kaassõitjatele, vaid kõigile, kes tema teele jäävad. Pahatihti ohtra alkoholiga tembitud lõkkeõhtule järgneva jaanipäeva hommikul peaparanduse järele sõitev ebaadekvaatne autojuht on kui kontrolli alt väljunud rakett, mis võib hävitada kõik oma teelt. Ühe inimese ümberveenmine võib niisiis päästa mitu saatust.

Me kõik tahame, et jaanipäev tuleks Eestis ükskord ometi teisiti - rõõmsalt ja lõbusalt, ohvriteta. Rahulik jaanipäev ei pea jääma pelgaks unistuseks. Igal potentsiaalsel õnnetusse sattujal on sõbrad, kallimad, vanemad, kes neist hoolivad. Näitame siis seda hoolimist välja õigel ajal. Mingem siis juba täna oma lähedaste juurde ja öelgem, et neist hoolime, paludes seda jaaniööl silmas pidada. Jäägem sellel jaanipäeval ellu.