E-kontorisse

Menüü

Kütteperiood toob välja drastilised ehitusvead

6. oktoober 2014

Kuigi igal sügisel enne kütteperioodi algust räägitakse korstnapühkimise vajalikkusest, näitab ERGO kahjukäsitluse statistika, et enim süttimisi on põhjustatud hoopis rasketest ehitusvigadest, kirjutab ERGO kahjukäsitluse osakonna juhataja Caterina Lepvalts.
Viimaste aastate üks markantsem kahjujuhtum seisnes selles, et pererahvas võttis nõuks ahju ümber ehitada, ent ette jäi kandev tala, mida otsustati mitte nihutada. Ilmselt üksnes kõigi ehitusmeistrite kaitsja Püha Markus teab, mis mõlkus selle pottsepa mõtteis, kes uue ahju ümber olemasoleva puittala ladus. Loomulikult süttis see tala säraküünlana juba ahju esimesel kütmisel.

On esinenud juhtumeid, kus kahjutule põhjus on olnud puuduv ahjuuks, mis on lasknud sädemetel küttekoldest tuppa lennata ning süüdanud maja. Samuti on järjest populaarsemad metallkorstnad paigutatud sageli puitkonstruktsioonidele liiga lähedale. Kaminate rajamisel olemasolevasse majja või korterisse minnakse vahel aga seda teed, et suitsu väljajuhtimiseks võetakse kasutusele ventilatsioonišaht. See aga pole ehitatud tule- ja kuumakindlaks ning kamina kütmine on hubase õhtupooliku asemel kutsunud esile punase kuke. 

Viimased lume- ja külmarohked talved on toonud uued probleemid. Esiteks on lund mõnel pool olnud niivõrd palju, et need on korstna murdnud ning kogu see raskus on kolinal läbi katuse kukkunud. Need mured on eeskätt omased suvekodudele, kus talviti tihti ei viibita ning küttekollet ei kasutata.

Vanemates talumajades või aastaringseks elamiseks kohandatud suvilates on aga suurte külmade ajal mureks ülekütmine: kivist suitsulõõrid  kuumenevad pikaajalisel kütmisel üle ning ühel hetkel võtab maja lihtsalt ise tuld. Iseäranis ohtlikud on külmal ajal täiendavaks kütmiseks rajatud ajutised lahtise tulega lahendused, näiteks kuumutatakse küünlaleegi peal telliskivi keset tuba, samuti pannakse tulistele radiaatoritele kergestisüttivaid riideesemeid.

Erinevalt veekahjustustest, mis lihtsalt rikuvad kogu sisekujunduse ja võivad uputada ka naabrid, levib tuli paraku väga kiiresti ning selle laastamistöö on kordi hullem, jättes halvimal juhul pered lageda taeva alla ja kogu varast ilma. Seetõttu pole ettevaatlikkus mingil juhul liiast.

Küttekollete ja korstnate korraline puhastamine ja hooldus on aga sama hädavajalik kui isiklik hügieen. Tuleohutuse seadus ütleb selgelt, et seda tuleb teha vähemalt kord aastas, kusjuures korra viie aasta jooksul peab kaadervärgist üle käima kutsetunnistusega korstnapühkija. Tema väljastab iga kord ka korstnapühkimise akti, mis kirjeldab küttesüsteemi tehnilist seisukorda ning ohutust.

Ehkki kindlustusseltsid neid akte kindlustusvõtjalt enam ei nõua, ei tähenda see, et neid vaja poleks. Kui päästeameti eksperdi hinnangul on tulekahju põhjuseks puhastamata korsten, siis on igati põhjendatud kindlustushüvitise vähendamine, kuna kindlustusvõtja on jätnud riiklike õigusaktidega majaomanikele pandud kohustused täitmata.

Veelgi enam, kui korstnapühkija avastab puhastustöö käigus tuleohutusnõude rikkumisi ja tuleohtu, peab ta vastavalt seadusele teavitama sellest lisaks maja- või korterivaldajale ka päästeametit. Siis on ilmselt oodata järelevalveameti külaskäiku ning ettekirjutust puuduste kõrvaldamiseks, ning halvimal juhul võidakse parandustööde tegemiseni keelata küttesüsteemi kasutamine sootuks. Seega ei ole mõtet oodata, kuni küttesüsteem ise puhastamisvajadusest või süttimisohust märku annab, vaid pöörduda juba aegsasti ise korstnapühkija poole, kes lisaks puhastustööle ja sertifikaadile ka hüva nõu annab.


Lugu ilmus ka Postimehe tarbijaportaalis.